Öösel.

[Samara Soul]

Samara hiilis vaikselt Astronoomia torni. Kell oli mingi 00.00 või midagi sellist. Enamus magasid. Ainult Samara ei saanud und. Ta tahtis minna enda lemmikkohta. Ta vaatas suurest aknast välja. Talle tuli meelde, kui Hermione tahtis tüdrukut aknast välja lükata, aga Tom oli ta päästnud. Samara naeratas vaikselt endamisi. Ta võttis kätega aknaraamist kinni ning istus aknalauale, jalad aknast väla rippumas. Tal polnud kavatsustki aknast välja hüpata, aga nii sai ta vaadata väga suurt kollast kuud ning miljoneid sillerdavaid tähti. Samara vaatas naeratades taevast. Ta nägi, et üks täht langeb. Tüdruk pigistas silmad kinni ning soovis enda soovi. Seejärel avas ta need ning naeratas. Vaade oli imeline, tüdruk nägi järvele. See oli nii vaikne. Nii puhas. Nii kaunis. Samara ohkas ning jäi mõtesse.

[Hermione Granger]

Ka Hermione ei saanud und. Hermionel oli kavas Samaraga rääkida, sellepärast hoidis ta võlukeppi kinni, et kui Samara peaks ehmatama ja alla kukkuma püüab Herm ta loitsuga kinni.
,,Tere Samara,, sosistas Hermione.
,,Vabanda eilse pärast,, Hermionel oli väga piinlik sellepärast.
,,Me ei saa küll just kõige paremini läbi, kuid ma tahtsin vabandada,, lausus Herm.

[Samara Soul]

Samara ehmatas väga kõvasti. "Ohh, tere" ütles ta Hermionele vaikselt. "Eee.. Ära sellepärast muretse" ütles Samara vaikselt. Ta vaatas vaikselt kuu poole.